Estonia

Eestis on viimastel aastakümnetel toimunud märkimisväärne kasv pealinna regioonis. Alates 1990. aastatest on see peamiselt tingitud Eesti-sisesest rändest, kuid alates 2015. aastast on positiivne välisrände saldo suurendanud veelgi Tallinna regiooni elanikkonda. Välisränne mõjutab enim just pealinna regiooni. Üle kolmandiku Eesti elanikkonnast elab Tallinna linnapiirkonnas, kus toodetakse üle poole riigi sisemajanduse kogutoodangust.

Tallinna linnaregioonis ja teistes suuremates Eesti linnaregioonides on valdavaks suundumuseks olnud valglinnastumine, mille tulemusel muutuvad linnalähedased vallad ja maakohad järjest linnasarnasemaks. Linnastumise ja valglinnastumisega kaasnevad aga mitmed väljakutsed, nagu segregatsioon, eluasemehindade tõus, autokeskne areng, liiklusummikud ja keskkonnaseisundi halvenemine. Need probleemid on eriti märgatavad Tallinna ja selle lähivaldade piirkonnas.

• Autokesksus: Eesti linnades on suur osa teenustest ja kaubandusest ligipääsetavad vaid autoga, näiteks suured kaubanduskeskused linna äärealadel, seda nii asukoha tõttu kui autoliiklust soosiva teedetaristu tõttu. Viimastel aastatel on arendatud jalakäijate ja kergliiklejate taristut, kuid säästvat liikumist toetavad võimalused vajavad endiselt olulisi investeeringuid ja arendusi. 

• Eluaseme taskukohasus ja kvaliteet: Suurtes linnapiirkondades nagu Tallinna ja Tartu ümbruses, on eluasemehinnad märgatavalt tõusnud, mis muudab kodu soetamise keeruliseks noortele peredele ja teistele haavatavatele gruppidele. Kinnisvaranõudlus ja maa väärtuse tõus, samuti maa- ja ehitushindade inflatsioon kiirelt arenevates piirkondades on tõstnud eluasemehindu ja -üüre, vähendades taskukohaste eluasemete kättesaadavust. Probleemiks on ka elamufondi amortiseerumine ja vähene energiatõhusus, mis tõstab kütte- ja ülalpidamiskulusid, süvendades piirkondlikku ja sotsiaalset ebavõrdsust nende vahel, kellel on võimalik elada energiakokkuhoidlikus hoones ja kellel mitte. 

• Valglinnastumine: Suuremate linnade ümber on kasvanud monofunktsionaalsed elamupiirkonnad, kus sageli puuduvad kohalikud kaubandus- ja teenindusvõimalused, ning töökohad. See sunnib elanikke igapäevaselt pendeldama, kulutades suuri rahasummasid nii kütusele kui saastades õhku. Omakorda soodustab selline tihe autokasutus liiklusummikute teket. 

• Kliimakindlus: Linnakeskkonnad ei ole täna piisavalt hästi kohandatud kliimamuutuste mõjudega toimetulekuks, mistõttu vajavad linnad terviklikku linnaarengu strateegiat. Sellise strateegia olemasolu looks linnadele parema võimekuse äärmuslike ilmastikunähtustega nagu üleujutused, kuumalained ja tormid,  toime tulla. See hõlmaks kohandatud ehituslahendusi, nagu veekogumissüsteemide rajamine, ja rohealade suurendamine, et vähendada üleujutusi ja parandada õhukvaliteeti. 

Eesti linnapoliitikat suunavad mitmed Euroopa Liidu ja riigi tasandi strateegilised dokumendid: 

• Strateegia „Eesti 2035“ seab eesmärgiks luua kvaliteetne elukeskkond, mis arvestab kõigi vajadusi ning toetab säästvaid ja innovaatilisi lahendusi. 

• Ehituskeskkonna ja liikuvuse strateegiad (Energiamajanduse arengukava, Transpordi ja liikuvuse arengukava, ning Keskkonnavaldkonna arengukava) rõhutavad linnakeskkonna renoveerimise ja kohandamise vajalikkust, et tõsta elukvaliteeti ja kestlikkust. 

• Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ ja „Eesti 2050“ (koostamisel) suunab tasakaalustatud arengut, tagades kõikidele piirkondadele head liikumisvõimalused ja kvaliteetsed teenused. 

Euroopa Liidu Ühtekuuluvuspoliitika raames investeeritakse Eesti suurematesse linnapiirkondadesse nagu Tallinn, Tartu, Pärnu ja Ida-Virumaa, et toetada jätkusuutlikku linnaarengut. Euroopa Liidu eesmärk saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus tähendab, et Eesti linnade areng peab järgima kliimasõbralikke ja keskkonda säästvaid põhimõtteid. Sellest lähtuvalt on olulised ka Euroopa Bauhausi ja Davosi deklaratsiooni põhimõtted, mis rõhutavad kvaliteetse ruumikultuuri ja ehituskeskkonna tähtsust. 

Eesti vajab terviklikku ja pikaajalist linnapoliitikat, mis looks suurema potentsiaali jätkusuutlikuks arenguks ja kohalike kogukondade kaasamiseks, ning mis parandaks elukvaliteeti linnades ja aitaks toime tulla linnastumise ja vastulinnastumisega seotud väljakutsetega, sealhulgas eluaseme taskukohasuse, keskkonnahoiu ja ligipääsetavuse küsimustega.